Mõtteid EVSist Horvaatias

EstYES 18.07.2018

Põhjuseid, miks teha Euroopa vabatahtlikku teenistust, on mitmeid. Küll minnakse teisi abistama, ennast otsima, uusi kultuure ja teadmisi õppima ning enda omasid jagama, uues kohas elamise-olemise kogemust saama.

Võib-olla on lihtsalt mõni projekt tundunud täpselt see õige. Minul polnud üht domineerivat põhjust, vaid eelkõige tulenes mu otsus mitmete tegurite koosmõjul. Olin nimelt juba ammu tahtnud EVT’d teha, nüüd oli mul lihtsalt lõpuks aega, antud projekt sobis nii ajaliselt kui temaatiliselt, tuju oli hea ja avatud. Nii leidsin ennast ühel märtsikuiselt jahedal päeval Zagrebisse lendavalt lennukilt, ees ootamas kaks kuud vabatahtlikku tööd väikeses Horvaatia külas nimega Latinovac asuvas ökokeskuses.

Eco centar Latinovac tegeleb juba 1995. aastast ning nende peamine eesmärk on permakultuuri ehk jätkusuutliku ja ökoloogilise elustiili tutvustamine läbi praktika. Selle tõttu on neile väga oluline tugeva kogukonna loomine, iseendale toidu kasvatamine, kohalike toodete kasutamine, tarbimise vähendamine ning taaskasutus. Samuti tegelevad nad ka Ungarit ja Horvaatiat ühendava jalgrattatee Greenway ühe osa haldamisega. Suveperioodil käib neil abis nii lühiajalisi kui pikaajalisi vabatahtlikke, kes aitavad neid igapäevastes tegevustes. Mina sattusin esimesse ehk kevadisse lühiajalisse vahetusse. Meid oli kokku 15 vabatahtlikku seitsmest riigist, lisaks veel kaks pikaajalist ehk augustini töötavat vabatahtlikku. Olime kolme kaupa elama paigutatud kohalike külaelanike kodudesse, mis aitas väga hästi kohalike inimestega kontakti luua ning kogukonnaga kokku kasvada. Teisipäevast laupäevani töötasime 6 tundi päevas minu kodust 7 minuti kaugusel asuva ökokeskuse alal.

Peamiselt tegelesime aiandusega (kevadiste külvamiste ja istutamistega), kohalike aitamisega metsas või muudel töödel, meie koka aitamisega söögitegemisel, ökokeskuse internetipõhise ajakirja koostamise ja väljaandmisega, mitteformaalsele haridusele toetuvate töötubade loomisega lastele. Selle kõrval olid meil horvaatia keele tunnid ja erinevad töötoad, kus õppisime toiduvalmistamisest ja looduslike materjalidega ehitamisest permakultuuri põhialuste ja disainini. Üks osa meie tegevustest olid ka vabatahtlike enda poolt tehtud projektid. Kuna me moodustasime huvitava ja eriilmelise grupi, siis sai teistelt õppida palju erinevat: näiteks arutlesime pikemalt nullkulu elustiili ja taaskasutuse ning LGBTQIA+ teemade üle, õppisime tegema looduslikku kosmeetikat ja laulmise põhialuseid. Mina jagasin oma rõõmu tantsu ja liikumise vastu läbi kahe töötoa, mis andis mulle võimaluse proovida kätt ka õpetaja rollis. Rahvusvaheliste õhtute raames saime tutvustada oma ja tutvuda teiste kultuuridega, pakkudes enda maale omaseid toitusid ja avades presentatsioonide kaudu ka pisut erinevate riikide tagamaid. Niisiis saime koos teise eestlasest vabatahtlikuga esitleda ka Eestit, pakkudes meie rahvusvahelisele perele eestipärast tangusuppi ja musta leiba ning hiljem tantsides koos nendega kaerajaani ja labajalavalssi.

Üks olulisim osa antud EVT’st oli meie poolt organiseeritud kevadfestival, mis kutsus kokku suure osa kohalikust elanikkonnast. Looduskosmeetika, taaskasutuse, djembe trummide ja söögitegemisega seotud töötoad, istikute ja seemnete vahetus/müük, matk koos metsaaluse koristamisega ja õhtune talendishow/pidu moodustas Latinovaci kevadfestivali, mis andis meile kõigile võimaluse enda organiseerimisoskused proovile panna. Hästitöötava tiimina suutsime korraldada väga mõnusa nädalavahetuse, mis rõõmustas nii meid kui kõiki külastajaid.

Vabadel päevadel rentisime aga autod ja sõitsime Balkani eriilmelist loodust ja kultuuri nautima. Kuna Latinovac asub Ida-Horvaatias, on Serbia, Bosnia ja Ungari kiviga visata, niisiis saime Horvaatia enda külastamise kõrvalt pilgu heita ka naaberriikidesse. Ma polnud enne projekti lootnud nii palju reisida, niisiis tuli Balkani avastamine mulle meeldiva üllatusena. Pealegi ühendasid ühised matkad ja avastamised meie gruppi veelgi rohkem, nii et kui lõpuks tuli aeg tagasi tulla, oli selline tunne, et lõhume perekonna. Olime kokku kasvanud ning ökokeskuse mentaliteedile oluline kogukonna tunne oli tugev. Kaks kuud lendas kiiresti mööda ja koju minna oli väga kahju, sest mõtteid, mida teha, oli veel küll ja küll.

Ajapuudus oli viimaste nädalate peamine teema, sest nii palju oli veel õppida, teha ja jagada. Imelik oli koju tagasi minna, justkui selline tunne, et olen üles ärganud maagilisest unenäost. Latinovaci rahulik ja vaikne keskkond, meie vahva ja ühtehoidev rahvusvaheline grupp, inspireerivad koordinaatorid, heasüdamlikud kohalikud elanikud ja küla ümbritsev loodus olid muutunud oluliseks ja armsaks. See kaks kuud õpetas mulle palju aiandusest, permakultuurist, kogukonnas elamisest, söögitegemisest, teistega arvestamisest, enda idee täideviimisest, suurema ürituse organiseerimisest. Olulisim õppetund oli aga see, et õnnelikuks eluks ei ole palju vaja: tagasihoidlik elulaad ühtses kogukonnas ja ennast ümbritsevast hoolimine loob keskkonna rahuks ja rõõmuks. Sellise õppetunni saamist ei osanud ma kindlasti oodata. Niisiis võib põhjus, miks mingisse projekti minna, selguda alles pärast projekti lõppu.