Mida võib leida Horvaatiast?

EstYES 18.06.2018

Olen Johanna ning veetsin möödunud kevade ühes 60 elanikuga külas Horvaatias. Mind viis sinna kihk ennast arendada ning midagi päriselt ära teha.

Olen juba varem osalenud noorteprojektides ning teinud ka vabatahtlikku tööd ning seetõttu teadsin, et selle lühikese, kuid tööle kontsentreeritud ajaga, on võimalik väga palju ära teha. Aga mis mind üllatas, oli see maht teadmisi ja oskusi, mida õppisin, ning uusi tutvusi, mis mind puudutasid. Läksin oma Euroopa Vabatahtlikule Teenistusele (edaspidi lühend EVS) püstipäi ning
arvates, et tean, mis mind ees ootab. Nüüd pean aga nentima, et sellist kogemust ei oleks ma oodanud. Arvasin, et vabatahtlik töö võrdub enamasti füüsilise tööga ning vähem vaimutööga, kuid ma poleks saanud rohkem valesti arvata. Olles Euroopa Vabatahtlikus Teenistuses toimub töö peamiselt mitteformaalse õppimise formaadis. Näiteks esimesel nädalal õppisime, kuidas seemneid istikute ette kasvatamiseks külvata ning kuidas nende eest hoolitseda. Meie külvatud seemnetest kasvanud istikud aga leidsid hiljem, peale ümber istutamist, oma uue kodu aiamaal, kus nad ka hiljem kohalikule toidulauale jõudsid. Näiteks sain ma maitsta oma enda ümber istutatud mangold salatit!

Pildil oleme me kõik – lühi ja pikaajalised vabatahtlikud ning projektijuhid

Tegelikult, ei olnud algus nii Töökas, kui eelmisest lõigust võis pasita. Kuna koos minuga oli lühiajalise EVS’i vabatahtlikke 15 ja lisaks kaks pikaajalist vabatahtlikku, keerles paar esimest päeva ümber üksteisega ning projektiga tutvumise. Samuti tuli meil kõigil tutvuda oma hostiga ehk perega, kelle juurde me elama olime paigutatud. Kõik 15 lühiajalist vabatahtlikku olid jaotatud viie küla pere vahel ära – see tähendab, et me elasime kõik kolmeste gruppidena küla peal laiali. See oli ilmselt kõige tähtsam osa sellest vabatahtliku projektist, sest tänu sellele saime osa kohalikust kultuurist ning sulandusime ka külaellu.

Kõige meeldejäävam mälestus minu hostist, Dragost, on ühest viimastest õhtutest, mil kõik vabatahtlikud kogunesid tema juurde, et ronida traktori järelkärusse ning sellega põldude vahel ringi sõites karjuda, et metssigu kasvavast maisist eemale peletada. Meie kõigi kõrvad kumisesid ka veel järgmisel hommikul.

Kuigi see näide ei olnud osa meie tööpäevast, oligi meie töötundide sisse sees arvestatud iganädalaselt veidi aega kohalikega töötamiseks. Näiteks aitasime me Dragot ka metsatöödes, Krunot, ühte teist külaelanikku ning hosti, tema aiamaa ning koduümbruse arendamisel, ning ühte kohalikku veinitootmisega tegelevat perekonda veini pudeldamisel. Mulle ja teistele vabatahtlikele meeldis just eriti selline isklik abistamine, sest saime näha kuidas me päriselt muutsimegi kellegi elu kergemaks.

Seetõttu tahtsime ka aidata kohalikke omal vabal ajal. Mõni kord juhtus et tegevus oligi nii lõbus nagu karjudes metssigade peletamine, kuid me nautisime ka Mario, ühe projektijuhi maja renoveerimist ning aiamaa niitmist vikatiga.

Mina aitamas laduda pudeldatud veine veinikeldrisse sildistamist ootama

Meie aitamas Mariot tema maja renoveerimisel

Üks projekti olulistest osadest oli ka isiklike projektide planeerimine ja läbi viimine. Nende projektide temaatika varieerus seinast seina, sest kõik projektis osalevad inimesed olid erinevad. Minu üks projektidest oli koostöös tüdrukuga Ungarist, kellega meil oli ühine kirg nullkulu vastu. Selle projekti raames korraldasime nullkulu võistluse, kus vaba nädala jooksul pidime kõik oma tekitatud mitte taaskasutatava prügi koguma purki ning nädala lõpus teistega koguseid võrdlema. Selle ettevalmistavas faasis korraldasin ma vanast kangast poekottide õmblemise töötoa, mille ühte tulemust on näha ka all pildil.

Minu ja kahe teise vabatahtliku nullkulu lõuna Horvaatia oliivipõldude vahel

EVS’i üks magusamaid pooli ongi see, et töö toimub tavalise töönädala moodi: 5 päeva tööd 2 päeva vaba. Seetõttu saime vabatahtlikega üle nädala ka ümbruskonnas ringi käia. Latinovac (küla, kus EVS toimus) asub Horvaatia kirdeosas, kus on vaid käeulatuse kaugusel Ungari, Serbia ning Bosnia, mida kõike külastasime. Reisisime alati koos ning kui lahknesimegi paariks päevaks, naasesime alati rõõmsalt üksteise juurde.

Vabatahtlikega Plitvice rahvusparki külastamas

Peale külainimeste abistamise, isiklike projektide ja reisimise olid ka meie formaalsed töötunnid toredad. Nende hulka kuulus köögitoimkonnas koka abistamine, aiandus – kus tegelesime istikute eest hoolitsemise, ümberistutamise ning aianduspõhimõtetega-, permakultuuri õpetus, projekti tulemuste ja tegevuste levitamine sotsiaalmeedia ja ajalehe teel, Greenway projekti arendamine, horvaatiakeele tunnid ja ecobuilding. Viimane hõlmas endas maa seest muda välja kaevamist, selle peal sõtkumist ning hiljem segust seina ehitamist.

Seinamaterjal tegemisel

Minu EVS’i kulminatsiooniks oli meie kõigi poolt korraldatud kevadfestival, mille eesmärgiks oli reklaamida ecocentari tööd ning lähendada kahalikke omavahel. Meil olid kõigi vahel ära jaotatud tööd ning kõik valmistusid jõudsalt. See oli ilmselt punkt mil töötasime kõige harmoonilisemalt kõik koos. Kevadfestival oli ka EVS’i kõrgpunkt selles mõttes, et projekti alguses tehtud plaanid viisid kõik sinnani välja ning hiljem teglesime pigem projekti otste kokku sidumisega.
Kevad festivaliks korraldasime kohaliku talent show, kus enamus esinejaid olime me ise, kuid millega liitusid ka mõned kohalikud. Õhtu peanumbriks oli becarac ehk kohalik lorilaul, millele meie horvaatiakeele õpetaja oli kirjutanud sõnad, ning mille me selgeks õppisime ning traditsioonlistele riietele sarnastes kostüümides ette kandsime.

Becarac

Ma kindlasti soovitaks kõigil korra elus minna võõrale maale vabatahtlikuks, sest see avab silmaringi ning kohe kindlasti leiad sa läbi selle kogemuse midagi, mida sa poleks oodanud leida. Mina leidsin näiteks pisikesest Horvaatia külast terve laia maailma mitmekülgsete vaatenurkadega ning sõbrad, kellega loodan veel ja veel kohtuda.