Lühiajaline EVS Kreekas

EstYES 22.08.2017

Juba mõnda aega olin teadnud, et selle suvepuhkuse tahan veeta välismaal. Pea pool aastat otsisin ja kaalusin erinevaid võimalusi, kuid kui nägin ESYES’i postitust EVS-i „Be part of the action: Let’s act together” kohta Kalamatas Kreekas, teadsin, et see on täpselt see seiklus, mida ma olin otsinud.

Olin varemgi EVS-i kohta uurinud ja mõelnud osalemisest ka pikemaajalisemas projektis, kuid arvasin, et esmalt peaksin katsetama, kas see üldse on minu jaoks ja kas ma saan hakkama. Juba mõnda aega olin teadnud, et selle suvepuhkuse tahan veeta välismaal. Pea pool aastat otsisin ja kaalusin erinevaid võimalusi, kuid kui nägin ESYES’i postitust EVS-i „Be part of the action: Let’s act together” kohta Kalamatas Kreekas, teadsin, et see on täpselt see seiklus, mida ma olin otsinud. Olin varemgi EVS-i kohta uurinud ja mõelnud osalemisest ka pikemaajalisemas projektis, kuid arvasin, et esmalt peaksin katsetama, kas see üldse on minu jaoks ja kas ma saan hakkama.

Iseseisvalt hakkamasaamist sain harjutada palju. Projektis osales vabatahtlikke kuuest erinevast riigist, igast riigist kaks osalejat. Eestiga läksid asjad aga nii, et mina olin ainus eestlasest vabatahtlik. Alguses tekitas mõte üksi reisimisest minus veidi kõhedust, kuid nüüd arvan, et nii oligi parem ja põnevam – sain vaid iseendale loota ning keelepraktika mõttes tuli see samuti kasuks.

Vabatahtliku töö eesmärgiks oli abistada ühe tänavafestivali korraldamisel. Festivalieelsel nädalal tegelesime reklaamiga. Jagasime flaiereid ja postreid, marssisime läbi linna isetehtud reklaamsildiga ning laulsime ja tantsisime. Raskemaks läks töö enne festivali, sest kõik festivaliks vajaminevad asjad tuli ise ehitada (baar, seinad näituste ja graffiti jaoks jne) ja tõsta tuli palju raskeid asju. Väsitavaks osaks oli ka pärast festivali kõige selle kokkupanek, mille olime eelnevalt üles ehitanud.

Festival ise kestis neli päeva ning selle ajal olid meie ülesanneteks abistamine baaris ja laudade koristamine, infoletis olemine, kasutatavate ruumide ja asjade valvamine, lastenurgas lastega tegelemine ja pärast õhtu lõppu festivaliala koristamine. Ülesanded ei olnud rasked ning jäi ka aega ise muusikat nautida ja festivalimelust osa saada. Festivalile järgnenud nädalal tegelesime tagasiside ja analüüsiga.

Vabatahtliku töö kõrvalt jäi aega avastada ka teisi linnu ja külasid ning loomulikult nautida ka sooja suveilma ja randa. Omamoodi mugavustsoonist väljumiseks, kuid samas ka kõige huvitavamaks ja mälestusterikkamas osaks EVS-i jooksul osutus see, et üsna väikesel pinnal tuli koos elada teist keelt kõnelevate ning teistsuguse kultuurilise taustaga inimestega. Uskumatu kui kiiresti sellise kommuunieluga harjub ja inimesed omaks võetakse.Ma olen väga õnnelik ja rahul, et lühiajalise EVS-i kasuks otsustasin. Ma sain oma suve ja seikluse, külastasin kohti, kus ma varem käinud ei olnud ja tutvusin väga toredate inimestega. Soovitaksin EVS-i võimalust kõigile. Isegi kui sa kardad, et ei saa hakkama või tekib koduigatsus, siis tea, et tuleb lihtsalt olla julge ja küsida, sest üldiselt on inimesed ikka abivalmid. Koduigatsusega on lood nii, et olles keset võõrast kultuuri ja võõraid inimesi, on avastamist palju ja  kogu aeg nii põnev, et selleks lihtsalt ei jää aega.

Veel mõningaid mõtteid Kreekast:

  • Igal pool on kassid ja koerad.
  • Liikus on kohutav – üldiselt autojuhte ei huvita kas sa ootad ülekäiguraja juures ja tahad teed ületada või mitte. Seisma ei jää keegi, kui sa ise teele ei astu ja autode vahelt läbi ei jookse, võid ootama jäädagi. Ka valgusfoorid ei ole takistuseks. Rollerid ja mootorrattad sõidavad igal pool. Isegi kui arvad, et oled ohtulult jõudnud vaid  kõndimiseks mõeldud tänavale, võib nurga tagant välja lennata roller ja sind surnuks ehmatada. Mootorratturid kiivreid väga ei kanna ja ühelgi jalgratturil ma kindlasti kiivrit ei näinud. Ka turvavöö kinnitamine ei ole harjumuseks.
  • Tervisespordiga väga ei tegeleta – saan aru, et suvel on seal palav, kuid seal pole lihtsalt kohti kus joosta. Tänavatel seda teha ei saa, siis tuleb rohkem ellujäämisele kui jooksmisele keskenduda (ma proovisin). Õhtuti nägin mõnd inimest rannas jooksmas. Eestis on tervisesport kindlasti populaarsem ja võimalusi rohkem.
  • Kreeklased räägivad ja mõistavad inglise keelt üsna hästi (erandiks vaid mõned vanemad inimesed).
  • Pühapäeviti on enamus poed ja söögikohad kinni ning linn kahtlaselt vaikne ja rahulik.
  • Kreeklased on väga sõbralikult ja positiivsed – vähemalt turistide suhtes. Meie elukoha lähedal oli palju kohvikuid ja kohti kust osta saiakesi jne. Vahel kui õhtul hilja oma elukohta tagasi läksime, andis üks vanem proua meile tasuta saiakesi, mis päevast üle olid jäänud. Eestis pigem visatakse toit minema kui see kellelegi niisama ära antakse.