Kuidas vallutada Etna?

EstYES 20.10.2016

– Kätlin Kummel käis Sitsiilias Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames.

Olen õnnelik, et Sitsiilia mind vastu võttis. Minnes sinna, nagu ikka olid mul väiksed mõtted, mis ees võivad oodata, kuid ma poleks ealeski uskunud, et need seiklused selliseks kulgevad.

Olin kõige noorem- 18, teine noorim oli 23 ja eks seda oligi ka näha, sest huvid olid siiski veidi teised. Seetõttu õppisin üksi rändama ning avastasin, et see on parim otsus, mida ma teinud olen. Käia üksi kuskil kaugel tähendab sama, kui rohkem tuttavate leidmist – pikemaid rännakuid ning tõeliste sisemiste soovide täitumist.

Kõigepealt minu tööst. Suurem osa ajast töötasin kontoris, kus tegime ettevalmistusi ning pidasime ajurünnakuid. Päevad algasid meie mõistes lõunal ning igaüks vastutas teatud kohustuse eest. Tänu sellele õppisin ma tegema hästi rühmatööd ning ka suhtlemine muutus paremuse poole. Kontoris ei teinud me lihtsalt tööd, vaid valmistasime siiski töötubasid, mis toimusid rannas (Mondello). Kutsusime inimesi meiega ühinema ning käisime ise aktiivselt ringi. Mängisime erinevaid mänge, tegime küsitlusi ning lõpupildi. Asi selles, et iga üks lubas midagi spetsiaalselt keskkonna jaoks teha kuu aega ning selle lubaduse meeldetuletuseks sai neist pilt teha, raamid ümber, mille ise valmistasin. See oli muidugi väga lõbus- näha inimesi ning teha tööd sooja päikse käes. Sellest on ka blogis postitusi- http://evs-youth-empowerment.blogspot.com.ee/

Samuti tegin ma tööd väikesel saarel (Isola delle Femmine), kus ma istutasin ning kastsin taimi. Istutamisel tuli kaevata auk, nagu kaevurid ikka teevad, kivihunniku sisse. Sel hetkel tundsin küll nagu oleks Lumivalgukese üks pöialpoistest 😀

Niisiis rännakutest, ütleme nii, et paigal ma kohe üldse ei püsinud. Ma alati jalutasin ning rändasin kõikvõimalikes kohtades. Samuti algul eksisin mitmeid kordi ära, aga ega see paha pole, sest nii sain jälle uusi tuttavaid. Itaallased on väga soojad ning avatud. Näiteks üks kord viidi mind peaaegu koju ja seda itaallaste poolt, kes ei osanud inglise keelt (eks ainult vähesed ka siiski oskasid). Mingil määral saime me siiski üksteisega väga hästi läbi ja õhtu möödus väga lõbusalt, sest seltskond oli kirev.

Muidu minu esimene suur rännak oli minna väiksemale saarele (Favignana). Selleks pidin eelnevalt sõitma bussiga Taorminasse, ehk mu hommik algas väga vara. Jõudes sinna hakkasin uurima laevade kohta ja selgus, et tagasitulekuks on laevad kõik välja müüdud. Niisiis tuli mul võtta vastu raske otsus, kas siiski minna? Seda ma muidugi tegin, ja lõppkokkuvõttes, kuna raske oli ka hotelli saada, möödus mu öö aias ning sadamas. Hommikul kell 4:30 hakkasin vaikselt kõndima lossi poole, mis asus kõrgel mäe otsas. Niisiis, tänavad tühjad, inimesed magavad, lehmad mäel vaatasid ka, et kes sellisel ajal pimedas kõnnib. Kõik möödus imeliselt. Nägin mägede vahelt nii ilusat ja vapustavat päikesetõusu. See oli mu parim reis. Sealt tagasi tulles olid mul täiesti pisarad silmas ja uskuge mind, ma pole muidu nii emotsionaalne inimene.

Teistel kordadel avastasin juba Cefalu-t kus oli palju turiste, kuid looduslikke kohti ilma rahvahulgata oli seal vapustavam näha.

Trapani möödus samuti lahedalt. Otsustasin broneerida endale hotelli ning seal kohtusin uute tuttavatega ning ühe jaapanlasega, kellega koos otsustasime Etna tippu ronida. Tipus oli väga hämmastav vaade. Laavakivid olid igal pool ning, mis huvitav oli, seal esimeses külakeses müüdi palju huvitva maitsega mett, mida proovida saime.

Mis veel? Etnal ei olnud soe, tundsin nagu oleks õhukonditsioneeriga paigas, aga nüüd Eestisse naastes on siin veel jahedam.

Mis ma veel räägin? Kogemus oli vau ja kõik möödus hästi, super!!! Soovitan väga ka teistelegi, sest tõesti kõne teel öeldud arvamused ning tunnete avaldamised, pole sugugi see mis tegelikult, asi on hoopis imelisem.

Aitäh EstYes, ning EVS ja InformaGiovani, sest tänu teile see kõik sai toimuda! 🙂