Kuidas Tuule Mehhikos kilpkonni päästis

EstYES 23.11.2017

Mul on üks sõber. See sõber on sedasorti inimene, kes ei suuda kunagi paigal püsida ning lisaks selle, et ta õpib ülikoolis ühte kõige keerukamat ja aeganõudvamat eriala ja on vastava üliõpilasseltsi aktiivne liige, suudab ta leida aega erinevatel noortevahetusprojektidel ja koolitustel käimiseks. Väisates igal aastal vähemalt kahte-kolme projekti, tekitas ta tagasitoodud muljetega minuski pisiku see järele proovida.

Milleks aga alustada mõne väikese lühiajalise projektiga Euroopas, kui saab ka minna pea kuuks ajaks kümne tuhande kilomeetri kaugusele Kesk-Ameerikasse kilpkonni päästma? Umbes selline mõte peas, lõin numbrid kokku ning leidsin, et ka rahaliselt oleks see plaan teostatav. Mõeldud-tehtud! Värbasin kaasa tulema oma elukaaslase, kandideerisin projektile ning saime mõlemad heaks kiidetud.

Kui rääkisin sõpradele-perele meie plaanist, jagunesid reaktsioonid laias laastus kahte rühma: ühed arvasid, et see on igavesti vinge kogemus, ning teised muretsesid haiguste ja kuritegevuse ja narkootikumide ja hügieeni ja kõige muu pärast. Seda võivad kinnitada vast kõik, kes kunagi kuskil kaugemal vabatahtlikus teenistuses käinud on. (Spoiler alert: tegelikult ei ole muretsemiseks üldsegi nii palju alust!)

Sinna lend võttis aega kuskil 30 tundi, sellest 13 sai veedetud Florida lennujaamas, üritades ebamugavatel toolidel magada, ignoreerides külma ja ehituslärmi. Lennujaam ise taasavati alles paar päeva enne seda, kui meie seal maandusime – orkaan Harvey räsis seda põhjalikult ning muretsesime, et äkki seda ei avatagi meie reisi ajaks. Läks aga õnneks.

Kohale jõudes oli esimene omadus, mida tähele panin, arhitektuur. See, kuidas kõik majad on omavahel kokku sulanud. See, kuidas kõik on nii värviline ning meenutab kapsast – lipp lipi peal ja lapp lapi peal. See, kuidas kõikide majade esimesel korrusel on mingisugune minisupermarket või remondikoda või juuksur või puuviljalett või riietepood.

Kuus tundi bussisõitu läbi Mehhiko künkliku maastikku tõi meid Moreliasse – linna, kus veetsime esimese nädala. Iga päev saime tunnikeseks-pooleteiseks kokku vabatahtliku Hispaania keele õpetajaga, et kohalikku keelt õppida. Õpetaja oli ülisõbralik (omadus, mis – nagu ajapikku õppisime – on enamikel mehhiklastel) ning pärast tundi läksime tavaliselt välja kohalikku toitu proovima.

See polnud õnneks raske – erinevalt eestlastest söövad mehhiklased oma “rahvustoitu” hommikuks, lõunaks ning õhtusöögiks. Toidukohtades on raske leida midagi, mis ei ole tacod või enchilladad. Eks enamasti saab ka hamburgerit, kohati isegi hot dogi või võileibu, kui selleks isu on. (Sattusime korra ka McDonaldsisse – see oli inimtühi ning toidu tase kümme korda halvem kui muudes ümberkaudsetes söögikohtades ning kaks korda halvem kui Eesti McDonaldsis – pole ime, et seal kedagi ei olnud.)

Morelias on kohalikele meelejärgi selline toit nagu gaspacho – ei, mitte see supp, mida enamasti teatakse, vaid hoopis midagi muud. Ei oskagi öelda, kas tegemist on soolase toidu või magustoiduga – kohe saate aru, miks. Nimelt käib selle tegemine nii, et kokku segatakse erinevad puuviljad – apelsin, mango, virsik -, apelsinimahl, hakitud sibul, tšillipulber ja riivjuust. Maitses see täpselt nii, nagu kõlab. Meie meelest oli pigem rõve, kohalikud aga sõid seda hea innuga.

Nädal aega keeleõpet tehtud, oli aeg veeta veel kuus tundi bussis, et jõuda läänerannikule, kus kilpkonnad elavad.

Siin langesime mõnusasse rütmi: kell 11 hommikul sõime hommikust, misjärel veetsime päeva nii, nagu parajasti soovi oli. Kella seitsme paiku viisime koorunud kilpkonnad randa ja lasime nad merre ning kell 10 õhtul saime kokku, et järgmised neli-viis tundi veeta rannajoont pidi jalutades, otsides kilpkonnade jälgi, kes on rannaliivale pesitsema tulnud. Kui leidsime mõne pesa, kaevasime munad välja ning paigutasime nad ümber “inkubaatoritesse”, st liiva täis kastidesse. 45 päeva hiljem kilpkonnad kooruvad ning siis on aeg nad merre viia.

Koos meiega olid seda tegemas kohalik mehhiklasest grupijuht, kolm tüdrukut Hong Kongist, üks Lõuna-Koreast ning üks Jaapanist, üks poiss Tšehhist ning kolm prantslannat, kes kõik olid 18-25 aastat vanad (umbes nii, ega täpselt ei mäleta). Ühel reede õhtul korraldasime rahvusvahelise õhtusöögi, kus kõik kokkasid enda riigi rahvustoitu. Presenteerisime uhkelt kartulisalatit, ning maiustasime brüleekreemi, sushi, kartulipannkookide ja muu heaga.

Lisaks söömisele hõlmasid meie tegevused ka ümberkaudsetesse linnadesse sõitmist ning nende uudistamist, läbi metsa koseni matkamist ning selle all suplemist ning pea iga päev käisime kuskil rannas päevitamas ja ujumas.

Öised patrullimised oli rasked ja väsitavad, ent seda väärt, kui leidsid mõne kilpkonnapesa ning teadsid, et osati tänu sinule on see ohustatud loomaselts natuke paremas seisukorras. Ühel öösel nägime ka ühte emast kilpkonna aktsioonis.

Eelmainitud mured Mehhiko kohta leidsid kinnitust ainult ühel korral. Nimelt oli meil mingil päeval plaanis külastada ühte lähedalasuvat linna. Sama päeva hommikul saime aga uudistest teada, et seal on puhkenud narkosõda ning külastamine pole turvaline. Seega otsustasime selle asemel veeta laisema päeva hotellis, mängida kaarte ja ujuda basseinis.

Kuigi algul hirmutav, eriti minusugusele introverdile, olen ülimalt tänulik, et otsustasin sellel projektil osaleda. Soovitan seda kõigile, kellele meeldib loodus, kuum ilm, rahvusvaheline seltskond ja kes ei karda reisiga kaasas käivat kõhulahtisust, kohaliku keele mitteoskamist ja kohati väsitavat tööd.