Jaanika EVS Ungaris

EstYES 16.01.2016
Tags: | |

Olin küll EVS-i mõtteid kaalunud, kuid tegudeni jõudmine võttis aega. Kui viimaks märkasin lühiajalist projekti Ungaris, mille tähtaeg oli kiviviske kaugusel, mõtlesin kandideerida rohkem lõbu pärast. Seega juhtuski, et minek toimus vägagi kiirelt ja ootamatult. Ainuke mõte peas oli järgmine: „ Ma pole ju Ungaris käinud ja see on ainult 2 kuud!“
Debreceni (Ungari suuruselt teine linn) jõudes ehmatasin alguses ära, raudteejaam oli ajast ja arust, ning arvasin, et olen tsivilisatsioonis tagasi rännanud, kuid peale tiimiga kohtumist ja päris kenasse „uude koju“ jõudmist oli esmamulje juba ununenud. Suureks rõõmuks avastasin ruttu, et klapin oma majakaaslastega (Rumeenia ja Hispaania tüdruk) ja enamiku tiimiga vägagi hästi ning aeg möödus märkamatult kiiresti.

Meie 10-liikmelise rahvusvahelise tiimi põhi ülesanne oli aidata tervisespordi organisatsioonil korraldada igakuist jooksuüritust linna sees olevas metsatukas. Ühepäevase jooksuürituse raames, lisaks harilikule abile (ala ülesse- ja kokku panek, toidu jagamine, koristamine jne), tegime lastele soojendust, rääkisime inimestega elust ja olust ning harisime neid EVS, ERASMUS + võimaluste ja tervisliku eluviisi osas. Ettevalmistus jooksuks ei võtnud meilt rohkem kui nädal, seega ülejäänud kontoripäevad sisustasime keeleõpete ja erinevate tiimi mängudega, mille käigus õppisime team-building, trust-gaining ja self-introduction võtteid, mis mina usun, tulevad tänapäevases tiimitööle keskendunud maailmas vägagi kasuks.

Julgen väita, et meie kõigi meelis ettevõtmine oli koolikülastus. Jaotusime rahvuste kaupa tiimidesse ja sisustasime ühes gümnaasiumis õpilaste inglise keele tunde, kus tutvustasime põhiliselt oma päritolumaad. Külastuspäeval viisime Kristjaniga (teine eestlane) läbi 4 järjestikkust 45 minutilist tundi. Kuna olime teinud korraliku eeltöö, suutsime kõik tunnid sisustada natuke erinevalt, kokku hõlmasid meie tunnid, esitlust, videoid, aktiivset suhtlust, ja mitut erinevat mängu. Päeva lõpuks olime positiivselt väsinud. Kuna see oli arvatavasti projekti asjalikum päev, siis on natuke kahju, et organisatsioon ei olnud juba varemalt koolidega kontakteerunud ja külastus aegasid kokku leppinud. Tiimi üldine hoiak oli, et me võiks oma põhilise tööaja just sellisel viisil veeta.
Nädalavahetused olid kõigil vabad ning veetsime need üpris sisukalt, külastades kambaga Budapesti, Tokaj veinipiirkonda ning ka Austria pealinna Viini. Lõpuks ometi maitsesin kastaneid….nagu soojad magusad kartulid.
Kõik need kohad olid imelised ja lõbus seltskond tegi reisid veel paremaks. Julgen öelda, et Budapest on minu uus lemmik linn. Veetsin seal ka jõulud ja tegevust jagub lõputult.

DSC_0862

Hispaanlase eestvedamisel korraldasime ka rahvusõhtuid, kus üks maa valmistas teistele 3-käigulise õhtusöögi, mida täiustasime kohaliku muusika, traditsioonide ja muude huvitavate faktidega. Õppisin palju Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Hispaania kohta ning teised said lisateadmisis Eestits. Uskumatu, kuid tõsi, meie old-school magustoit mannavaht oli nende seas tõeline hitt!
Kogu vabatahtliku kogemus oli täis palju uut ja põnevat. Lisaks oskustele, mida võin nüüd oma CV-sse lisada, õppisin paremini tundma nii end kui teisi. Mitu kuud ninapidi koos elada on kindlasti väljakutse ka kõige tolerantsematele inimestele. Mina võin öelda, et olen kogu kogemusega väga rahul ja olen õnnelik, et leidsin inimesed, kellega tahan kontaktis püsida, keda meeleldi kutsun Eestit külastama ja kellele tahaksin ise külla minna teadmisega, et olen oodatud!

Kogu üldist emotsiooni kirjeldab kindlasti paremini järgnev video.