Inglese o tedesca?

EstYES 07.07.2017

Rohkelt oliivipuid, ülehoolivad emad, tüütud siestad, pühapäevased gelatod, Giro d’Italia mu koduõuel, naistepäeva õnnitlused õpilaste poolt, armas vanaproua supermarketis, hilinevad rongid, soojad õhtud, omamoodi crazy liikluskultuur, igakorraga aina ilusam Molfetta sadam, naeratavad näod, lõputu pakkimine ja lahtipakkimine, peo- (Despacito)autod ja paljupaljuu päikest!

Ma elasin ja töötasin EVS raames 9 kuud Lõuna-Itaalia regioonis Apuulias. Kogemus, mis jääb alatiseks minu südamesse.

Kaks minu sõbrannat tegid EVSi mõned aastad tagasi ning sellest jäi mõte ühel päeval ise kandideerida. Kui bakalaureuse kraad kätte saadud ja selged ideed, mida edasi teha puudusid, siis tundus õige hetk EVSile keskenduda. Kandideerisingi mitmetesse erinevatesse projektidesse, kuni jõudsin Skype intervjuuni ühe Itaalia projektiga. Olin üsnagi närvis enne, kuid põhjust selleks ei olnud. Vestlesin itaallannast inglise keele õpetajaga, kes igati julgustas ja rõõmustas minu huvi üle. Nii jõudsingi peagi lennujaama ja olin teel Lõuna-Itaalia väikelinna Molfetta.

Mu igapäevaseks tööks oli inglise keele õpetamine kohalikus põhikoolis. Lisaks tavapärastele tundidele võtsin osa ka kõikidest suurematest ja väiksematest kooliüritustest. Loomulikult suurimaks rõõmuks iga päev olid armsad õpilased, kes olid minu suured fännid juba esimesest päevast. Nii kooli minnes kui ka koolist tulles kuulsin neid alati hõikamas „Hello,Birgit!“ (itaalia keeles „Ciao“, mis on nii „Hello“ kui ka „Good bye“). Isegi kui ma iga kord üritasin selgitada, et „Hello“ ei öelda lahkudes, siis see ei aidanud. Aga see oli omamoodi armas ja samas väljendas sealse piirkonna inglise keele taset, sest isegi inglise keele õpetajad ei olnud väga valmis minuga inglise keeles suhtlema. Vaatamata keelebarjäärile, sest sinna minnes ma ei rääkinud sõnagi itaalia keelt, võttis terve kool mind oma suurde perekonda.

Üldiselt olin ma Apuulias kui tulnukas. Iga teine inimene tänaval jäi peaaegu, et seisma, et mulle järgi vaadata. Nimelt ma ei ole üldse itaallase moodi ja turistid sinna piirkonda tihti ei satu. Muidugi nad ei ole ka teadlikud sellisest riigist nagu Eesti, seega olin alati kas inglane või sakslane. Isegi peale ütlemist olin edasi inglane, sest kuidas ma muidu inglise keelt räägin. Selles turistikauges piirkonnas elades oli mul imeline võimalus õppida tundma just nimelt seda kõige õigemat välismaailmast puutumata jäänud Lõuna-Itaaliat, mis peale 9 kuud oli kui teine kodu.
Nädalakese nüüd Eestis veetnud, tundub kogu Itaalia seiklus kui unenägu. Nii palju uskumatult armsaid mälestusi, kohti, inimesi, kogemusi ja seikluseid. EVS on võimalus, mida soovitan ilma mõtlemata. See ei pea olema Itaalias, koolis töötades ja 9 kuud nagu minu puhul aga minna välja oma mugavustsoonist ning sulanduda uude kultuuri annab kirjeldamatu kogemuse. Raske sõnadesse panna, kuid mõistetav kui ise läbi oled elanud.