Imastu vabatahtlik Katerina: “Kui teed midagi kogu südamega, püüad kogu jõust ja ei anna alla, siis sa võidad alati!”

EstYES 11.04.2018

Minu nimi on Katerina. Olen 23-aastane ja pärit Kreekast, Larissa nimelisest linnast, kus elab 162 000 inimest. Õpin Ateenas sotsiaalpoliitikat. Õpingute ajal olen töötanud erinevatel ametikohtadel ja tegelenud kaks aastat vabatahtlikuna lastega, kes olid narkootikumide tarvitamise riskirühmas.

Töö erivajadusega inimestega polnud mul küll enne plaanis, kuid kuna õpingud hakkasid lõppema, otsisin, millega tegeleda tulevikus. Valdkonnad, milles mul polnud praktilisi kogemusi, kuid millest olin huvitatud, olid sooline võrdõiguslikkus ja erivajadused. Niisiis – kui nägin Imastu projekti kuulutust, panin ennast kirja veel samal päeval!

Ainus asi, mida ma Eestist enne siiatulekut teadsin, oli, et see asub kusagil Euroopas ja selle pealinn on Tallinn. Otsustasin, et ma ka ei otsi enne siiatulekut mingit infot Eesti kohta – tahtsin lasta ennast üllatada ja avastada iga päev midagi uut maa ja inimeste kohta.

Kõige raskem oli keelebarjäär

Minu projekt kestab ühe aasta – ja pool sellest on juba läbi! Algus oli raske. Pean tunnistama, et mõtlesin, et lahkun varem ja jätan projekti pooleli, sest minu ootused oli hoopis teistsugused. Peamiseks barjääriks oli (ja on siiani) keeleoskus. On väga raske suhelda, kui ei saa inimestega suhelda samas keeles. Kusjuures eelkõige puudutas see töötajaid ja alles seejärele kliente. Aga niipea, kui nad sai aru, et ma tõesti tahan rääkida eesti keeles, hakkasid nad mind aitama ja on olnud mulle suureks toeks! Nüüd saan ma juba peaaegu kõigest aru ja üritan ka ise rohkem rääkida. Ka klientidega oli esiti raske rääkides suhelda, kuid sain peamised väljendid õnneks kiiresti selgeks. Nüüd räägin juba rohkem, kasutan palju kehakeelt või siis kordan töötajate sõnu.

See, mida ma arvasin end ees ootavat, ja reaalsus olid väga erinevad. Reaalsus on tõesti karm. Kuid see on andnud mulle võimaluse olla initsiatiivikas; proovida uusi asju, et näha, mis töötab ja mis mitte; olla rohkem mina ise ja mitte karta oma tundeid väljendada.

On raske, kuid see arendab nii mind kui elanikke

Milline minu päev välja näeb? Töötan kaheksa tundi päevas. Hommikuti aitan töötajatel meie hoolealuste hambaid pesta. On neid, kes teevad seda ise; on neid, kes vajavad juhendamist, ja ka neid, kes vajavad 100%-st abi. Seejärel viime läbi igapäevaseid aktiviseerivaid tegevusi nagu sportimine, käsitöö ja mängud. Aga käime ka ujumas, teeme diskosid ja rahvatantsuõhtuid. Tegelen klientidega ka individuaalselt, et nende erinevaid oskusi arendada.

Mulle meeldib väga, kuidas töötajad mind toetavad – meil on tõesti hea suhtlus ja koostöö! Iga kuu organiseerime koosolekuid ja räägime elanike eesmärkidest – milliseid nende oskusi on vaja arendada ning kuidas seda teha kõige efektiivsemal moel. See motiveerib mind, sest mul on iga päev palju tegemist, mul on iga päev erinevad ülesanded ning meie hoolealused saavad teha midagi kasulikku, mitte lihtsalt niisama istuda.

Kõige keerulisem on see, et mõnikord nõuab eesmärkideni jõudmine palju aega ja pingutusi. Tuleb välja mõelda erinevaid viise, kuidas eesmärki saavutada. Mõnikord üks või teine asi ei tööta. Mõnikord tuleb elanikel ette haigushoogusid ning nendega on raske toime tulla. Kuid õnneks on alati töötajad lähedal, et selliseid olukordi ennetada või mind nendes abistada.

Oleksin nagu ema ilma seda tegelikult olemata

Vaadates tagasi siinoldud ajale ja oma tööle, usun, et olen õppinud Imastu Kool-Kodu elanikelt rohkem kui nemad minult. Peamine asi, mida olen õppinud töötades erivajadusega inimestega, on arusaamine, et inimeste käitumine ei sõltu mitte inimesest, kelle suhtes käitutakse, vaid lähtub inimesest endast ja sellest, kuidas ta ümbritsevat tajub ja sellega suhtestub.

Veel on nad mulle õpetanud, et kui sa teed midagi kogu südamega, püüad kogu jõust ja ei anna alla, siis sa võidad alati. Minu töös ma võidan siis, kui ma näen, kuidas minu klientide võimed arenevad ja nad muudkui üritavad rohkemat. Ma võidan, kui nad kallistavad mind ja ma näen nende nägudel naeratusi. Need naeratused teevad südame soojaks ja annavad mulle innustust tulla iga päev uuesti tööle, teha veel rohkem, hoolitseda nende eest ja teha nad õnnelikuks.

Kõigile, kes tahavad teha vabatahtlikku tööd, soovitan kindlasti proovida töötamist erivajadusega inimestega. See on tõesti suur väljakutse, kuid aitab sul tundma õppida seda, kes sa ise tõeliselt oled, leida üles oma piirid, anda armastust ja saada vastu armastust – palju-palju rohkem, kui sa oleks iial suutnud ette kujutada! Üks huvitav asi, mida ma olen enda puhul täheldanud, on see, et nüüd hoolin ma ka iseendast rohkem (nii füüsiliselt kui vaimselt). Sest nüüd ma saanu aru, mida inimene vajab, kuna olen pidanud teiste eest hoolitsema. See on, nagu oleksin ema ilma seda
tegelikult olemata.