Gümnaasiumipingist noorsootöötajaks? Jah! ehk kuidas Grete Guatemalas käis

EstYES 30.05.2018

Miks Guatemala? On see ju üks ohtlikumaid riike, kus nädalas tapetakse umbes 100 inimest ning jäljetult kaob veelgi rohkem. Lokkab politseivägivald, diskrimineerimine ning riiki juhivad de facto gängid. Aga miks mitte? Millal ma veel sellise võimaluse saan? Guatemala on rikas riik looduse, ajaloo ja kultuuri poolest. Hispaania keel oli mul juba suus, see tegi otsuse palju lihtsamaks. Viis kuud hiljem astusin Talllinnas lennuki peale.

Gümnaasiumi lõpupoole ei tundunud ülikooli minek üldse ahvatlev idee. Pigem oli see midagi, mida peab tegema teiste survel ja ma ei tahtnud seda. Hakkasin otsima väljapääsu. Kõige mõistlikum, harivam ja kasulikum tundus mulle Euroopa Vabatahtlik Teenistus (ingl k EVS). Kammisin läbi sadu projekte, aga miski ei tundunud piisavalt väljakutset esitav. Euroopa oli liiga igav ja Indoneesias templite restaureerimine ei tõmmanud. Leidsin EstYESi nimelise organisatsiooni, mis saadab ja võõrustab EVSi vabatahtlikke ja tegeleb noortevahetustega. Liitusin nende infokirjaga. Kaks nädalat hiljem potsatas mu postkasti kiri: EVS Guatemalas, teemaks vägivallaennetus laste ja noortega. Hetke pärast oli motivatsioonikiri teele pandud. Järgnes kaks kuud juuste kitkumist ja närvitsemist, Skype-intervjuu Guatemalaga, millest enamus aega oli tüüpiline: „Oota, ma ei kuule“, kuni lõpuks sain kirja: „Eligida para voluntariado“.

Guatemalas võttis mind vastu kesköine jahedus. Järgmiseks hommikuks oli see asendunud talumatu kuumusega. See kestis enamus mu seal oldud aega, kui välja arvata paar päeva detsembris, kui alla 25 kraadi oli minu jaoks liiga külm, et voodist välja tulla.

Minu ja mu kaasvõitleja Itaaliast pärit tüdruku Magdalena vastuvõtvaks organisatsiooniks oli Jóvenes por la Vida (JoVi), tõlkes „noored elu jaoks“. Nad tegutsevad Guatemala City külje all, n-ö punases tsoonis. Punane tsoon on kõrge vägivallatasemega piirkond. Villa Nueva nimeline omavalitsus ja selle üks pisike piirkond, kus ma töötasin, on terve riigi üks ohtlikumaid. Tulevad meelde inimeste reaktsioonid, kui ma ütlesin, et seal töötan —alati üks ja sama küsimus: „Kas sa tahad surma saada?“.

Mis ma seal siis tegin? JoVi’le kuulub noortemaja ning nad teevad koostööd erinevate alg- ja põhikoolidega. Nende tegevus keskendub lastele ja noortele vaba aja veetmise võimaluste pakkumises ning koolides rõhutakse keskkonnasäästlikku ja rahumeelset elustiili. Iga vabatahtlik annab vastavalt enda tugevustele kogukonna lastele ja noortele huviringe. Mina õpetasin inglise keelt ja korraldasin jalgpallitreeninguid. Magdalena keskendus kunstile. Kitarri-, tantsu- ja graffititunnid, need on vaid mõned näited paljudest tegevustest. Noortemaja eksisteerimine tolles piirkonnas on äärmiselt oluline, sest noortele suunatud tegevusi ja võimalusi peaaegu ei ole. Tänavatel olesklemine või mängimine ei ole variant, ükskõik mis vanuses või soost inimesel. Seda eelkõige turvalisuse küsimuses. Ette võib jääda nii gängiliikmetele kui ka politseile, kumbki pole hea.

Kõik huviringid noortemajas ja töötoad koolides käivad läbi mängu. Kui juttu on diskrimineerimisest või vägivallast, siis ei ole tuima loengu stiilis istumist, vaid toimub kõiki osalejaid kaasav interaktiivne tegevus. Üks motodest, mille järgi töötatakse on kunst on rahu. Võin julgelt öelda, et üle poole tegevuste, eriti noortemajas, rõhub kunstilisele eneseväljendusele. Mitte ainult joonistamine-maalimine ja muusika, vaid ka tsirkusetüüpi kunst. Žongleerimine, ka tulega, ning Eestis ilmselt mitte nii tuttav kõmpidel kõndimine. Viimase õppisin ka mina ära, nii hästi, et osaledes ühel Kesk-Ameerika suurimal festivalil, olin neli tundi kõmpidel, kõndides, tantsides, hüpates. Ilmselt oligi pool mu tööd festivalidel osalemine. Eesti kontekstis kõlab see imelikult, aga Guatemalas, kus umbes 60% elanikest elab alla vaesuspiiri, on sellist tüüpi kunst oluline. Paljud mu tuttavad on just tänu kunstile end vaesusest välja rebinud või on kunst nad välja toonud tänavajõukudest.

Jóvenes por la Vida töösse panustab igapäevaselt ja seda vabatahtlikult umbes 15 inimest vanuses 13 kuni 35. Mind üllatas pidevalt, et neil on jõudu ja tahtmist midagi sellist üldse teha. Ühiskonna üldine suhtumine kunsti on kriitiline, kuna see ei too paljude arvates raha sisse. Kui neilt aga küsida, miks nad seda teevad, on vastus, eriti noortelt, ühesugune: „Ma ei taha pahandustesse sattuda“ või „Ma ei taha kurjategija olla“ ning loomulikult, et see on lahe. Täiskasvanute jaoks on oluline näha neid noori naermas ja lõbutsemas, lisaks sellele noored õpivad ja arendavad end. Eesmärgiks on, et JoVi tegevustes osalejad ei mõtleks neid ümbritsevatele probleemidele, olgu see kodune olukord, mis sageli on keeruline või nende kodupiirkondades lokkav kuritegevus. Positiivne mõtlemine on ellujäämisstrateegia.

Rääkides heast tuleb aga rääkida ka halvast. Kui sõpradest lahku minna, siis öeldakse alati, et ole ettevaatlik. Alguses tundus see mulle veider. Miks ma ettevaatlik olema pean? Ettevaatlik olemine on teine ellujäämisstrateegia. Üle õla vaatamine, ümbruse ja inimeste jälgimine on tänavatel liikumise kohustuslik osa. Eestis nii tavaline asi nagu kõrvaklappidest muusika kuulamine on seal välistatud. Telefoni peab hoidma sügaval kotis või pükste värvli vahel. Ma ei mõelnud kordagi võimalikele ohtudele, kuni endal oli kaks ebameeldivat kogemust. Päev enne jõule reisil olles varastati mu kott ära. Jäin ilma rahata, ilma telefonita. Vähem kui kuu aega hiljem koju kõndides üritati mind röövida. Rohkem kui korra olin olukorras, kus pidin end füüsiliselt kaitsma. Tegelikult on päris naljakas, kui küsitakse, et mitu korda on mind rünnatud. See on Guatemalas elamise juures peaaegu vältimatu. Tuleb pea püsti hoida ja eluga edasi minna. Ning järgmine telefon, mida osta, peaks olema odav, et poleks kahju seda „ära kinkida“.

Guatemala on rahvusvaheline riik. Seal olles tutvusin imeliste inimestega Costa Ricalt, Belizest, El Salvadorist, Colombiast, Argentiinast, Mehhikost, Kanadast, Venemaalt, Šveitsist, Norrast, Saksamaalt ja Itaaliast. Ja muidugi need paar eestlast, kes Atitláni järve ääres elavad!
Guatemalas elamine ja töötamine kasvatas mind inimesena. Tänu sellele kogemusele olen täiesti kindel, et tahan tegeleda sotsiaaltööga. Võib öelda, et juba enne ülikooliõpinguid on mul aasta pikkune praktika selja taga ja kogemustepagas, mida võib võrrelda kogenud sotsiaaltöötajatega. Peale aastat aega ülikoolis on kindel, et sotsiaaltöö on minu ala. Aitäh EstYESile ja Guatemalale selle eest!