EVS Prantsuse mägedes

EstYES 08.10.2018

Augusti kuus tekkis mul võimalus osaleda vabatahtlikuna projektis, mis leidis aset Lõuna-Prantsusmaal. Projekti eesmärgiks oli mägedes oleva katarside majakese/hüti restauratsioon ning lisaks ka kividest vaateplatvormi rekonstrueerimine.

Algselt kandideerisin vabatahtlikuks justnimelt huvi pakkuva töö tõttu ning muidugi ka prantsuse kultuuri ja keele tõttu, mida olin eelnevalt õppinud kaks aastat. Kolme nädala möödudes mõistsin aga, et kõige rohkem jäävad mulle südamesse need inimesed, kellega jagasin ma oma elu selle üüratult lühikese aja jooksul. Siiamaani igatsen meie ühiseid tegevusi, väljasõite, pikki jutuajamisi, pidusid ning positiivseid emotsioone. Seltskond oli rahvusvaheline, mis tähendab et lisaks prantsuse kultuurile õppisin ma midagi ka tšehhi-, jaapani-, hispaania-, türgi- ja itaalia traditsioonidest, harjumustest, toidust ja paljust muust.

Töö ise võttis enda alla vaid viis tundi päevas, kuna pärastlõunal oli juba liiga palav, et tööd teha. Siis oli meil vaba aeg, kuid tihtipeale oli seegi sisustatud erinevate põnevate tegevustega. Igal juhul niisama me ei vedelenud ringi. Sain proovida esmakordselt raftingut ning muidugi käisime me ka pidevalt linnas, kus toimusid suvel pidevalt mitmed kontserdid, festivalid ja muud üritused. Linn ise oli üsna pisike, alla 4000 elaniku, kuid mitme kohaliku elanikuga saime isiklikult aega veeta ka erinevatel õhtusöökidel ja väljasõitudel. Meid, vabatahtlikuid, võeti linnas uskumatult soojalt vastu. Meile korraldati vastuvõtt isegi linnavalitsuses, lisaks korraldasime ühiselt ka suurt lõpu õhtusööki kogu linna rahvaga.

Nädalavahetused olid meil hoopiski vabad ning siis oli meil võimalus sõita ka linnast välja. Näiteks käisime Vahemere ääres ning mägedes matkamas (ja ööbimas), kus vallutasin ka oma esimese mäe tipu. Olin kõrgemal pilvedest ning kullipilguna nägin ka kõiki teisi ümbritsevaid mägesid, mis jäid samuti minust alla. See hingemattev vaade jääb mulle silma ette elu lõpuni. Kuna paiknesime ebareaalselt ilusas looduses, täpsemini Püreneedes, mõjusid mäed mulle eriti sürreaalselt, kuna varem olin ka küll mägesid põgusalt näinud, kuid mitte kogenud isiklikult omal nahal. Jõudes tagasi Tallinna oli Matkamaailm just nimelt minu esimene poe külastus, kuna ärevus matkasaabaste ning matkaseljakoti järele oli lihtsalt nii suur- sellest saab tulevikus kindlasti minu uus hobi.

Tänu sellele kogemusele naasesin ma tagasi koju avatud inimesena, kes mitte lihtsalt ei julge alustada ise suhtlust uute inimestega, vaid kes otsibki edaspidi selliseid väljakutsuvaid võimalusi, kuna sõltumata rahvusest või erinevatest huvidest, on iga inimene väärt tundma õppimist.

Kõikidest reisidest, mida olen elus ette võtnud, on see olnud kõige meeldejäävam ja kogemuste rikkam ning olen väga tänulik, et õppisin vaatama elu uut moodi ning olen nüüd sammukese lähemal inimesele, kes tahaksin olla.