Marete EVS Hispaanias

EstYES 07.11.2018

Kõik sai alguse mõttest, et see suvi ma lähen elan kusagil mujal riigis. Mul ei olnud mingit kindlat riiki, niiet valikusse läks kõik, siiski eelistasin pigem sooja ja merd, niiet eeliseks olid Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Portugal.

Enne suve saatsin ühe taotluse, et minna vabatahtlikuks Barcelona lähedale,vastuse ootamisega läks kaua ja siis selgus, et jäin sellega hiljaks ja kõik kohad olid juba täidetud. Siis hakkasin edasi silma peal hoidma EstYESil, ning ühel ööl leidsin enda projekti – kaua ei mõelnud, kohe hommikul saatsin taotluse ära ja juba õhtul ütlesin vanematele, et ma lähen hispaaniasse, lootuses et seekord läheb hästi. Selle projektiga liikus kõik hämmastavalt kiirest, mõned päevad peale taotluse saatmist olin juba kontaktis vastuvõtva organisatsiooniga ning sain ka teada, et ma pole ainuke kes Eestist minna soovib. 4 nädalat peale taotluse saatmist olimegi teel lennukilr ja meie EVS algas.

Algus oli palju lubav, kuna meie lennuk jõudis hilja, siis veel lennukile minnes, me ei teadnud, kas meile tullakse lennujaama vastu või peame otsima kus me veedame öö ja siis hommikul selgub mis edasi saab. Õnneks Madridis maandudes saime teada, et meile ikka tullakse järgi. Organisatsiooni juht Nacho tuli meile lennujaama vastu ja viis meid Gargantilla del Lozoyasse – seal me olime 2 päeva ja liikusime edasi Calpesse, kus meie vabatahtliku töö pihta hakkas.

Calpes esimesed kaks nädalat elasime mägedes oma majas kahekesi ning ringi liikumiseks saime ka auto. Mägedes pidime päevas kaks korda 10.00-14.00 ja 16.00­-18.00 kohapeal olema, mäest üles alla käima ja lihtsalt vaatama, et keegi ei suitsetaks ega teeks lõket, kuna metsapõlengu risk oli kuuma ja kuiva ilma tõttu kõrge. Õnneks midagi põlema ei läinud ja kedagi hoiatama ei pidanud. Selle kahe nädala jooksul, kuna oli küllaltki palju vaba aega, õppisime linna tundma. Tegu oli suhteliselt pisikese linnaga. Kuna Calpe asus mere ääres siis sai ka suhteliselt igapäev rannas käidud, seda muidugi õhtupoole, sest päeval ei kannatanud seal liivapeal käia. Esimestel kordadel tundus vesi jahe, pärast harjusin ära. Aeg mägedes tundus enamvähem kui puhkus, kuna mäed ja loodus mulle meeldivad ja vaade mäetipust oli väärt sinna ronimist.

Teise nädala keskel saime teada, mis meie järgmiseks ülesandeks on ja selleks ettevalmistusi tegema hakkata. Saatsime kirju ja uurisime kuna keegi kuhu jõuab. Nimelt järgmised kaks nädalat olime me “The Queen Baths in Salt” noortelaagri grupijuhid. Kolisime linnale lähemale ning saime 2 uut rendiautot (2017), tunne oli päris hea, kuna eelmine auto ei olnud just kõige uuem… Carmen sai väikse auto ja mulle usaldati suurem. Kuna ma ei ole varem grupijuht olnud ja kogemused selles valdkonnas on suhteliselt olematud, siis korduvalt mainiti, et kuna tegemist on teismeealiste laagriga, siis vahest tuleb olla kuri ja kõva häält teha. See tekitas natuke hirmu, et ei saa hakkama sellega. Tegelikkus oli hoopis teistugune, noored kes tulid olid väga toredad ja tublid. Tööks oli meil mereääres oleva koha ette valmistamine arheoloogide tulekuks. Alguses korjasime prügi kokku, mida tuli uskumatult palju, ja siis hakkasime kuivanud heina eemaldama ettenäidatud kohtadest. Kõik oli tore kui välja arvata jõhker kuumus, sest just sel ajal oli seal kuumalaine ja herilased, mida seal juhtus kohtama ka päris tihti. Samas tänu kuumalainele meie tööpäevad lühenesid ja vabaaega tekkis juurde. Peale tööd üldiselt läksime kõik koos ujuma. Kuna kaks tegelast tegelesid snorgeldamisega ja soovisid teistsugust randa, siis käisime ilmselt kõik Calpes ja selle lähedal olevad rannad läbi. Neist mõnda jõudmiseks tuli ikka huvitavaid teid läbida nii jalgsi kui autoga – aga me olime head grupijuhid ja täitsime enamus nende soovid. Sai käidud ka ka kõrval suuremates linnades ja ka veepargis ning kose juures. Möödaminnes vallutasime ka kõik lähedal olevad mäetipud, neid oli kolm, millest ühe võtsime ette õhtul pimedas. Lõppkokkuvõttes tundus see töölaager rohkem nagu reisi-puhkuse laager.

Peale seda laagrit läks Carmen koju tagasi ja mina veetsin mõned päevad Alteas teiste vabatahtlikutega ning kasutasin ka oma vabad päevad ära, ning käisin ka Barceolans – võimas linn!! Alteas mul töökohustusi ei olnud, nii et need läksid ka arvesse kui vabad päevad, kuigi pidin igapäev valmis olema Madridi sõitma, oma järgmisesse töölaagrisse.

Lõpuks tuligi see päev, kui pidin järsku kiiresti Madriidi minema ja siis ma jäin bussist maha… Alteast – Madriidi on oma 7h bussiga sõitu ja bussid ei käi väga tihedalt. Õnneks kõrvalt linnast Benidormist läheb tihedamalt. Siis toimus plaanide muutus ja läksin Benidormi, et minna Madriidi. Sealt mind korjati peale ja viidi mind Gargantilla del Lozoyasse, kus oli mu teine laager, mille grupijuht/autojuht ma jällegi olin. Seal me elasime kämpingu alal telkides, mägede keskel. Päeval oli kuni 38 kraadi ja öösiti langes kuni 13 kraadini. Kui selle öösiti külmumise ära jätta siis ka see laager oli väga väga tore. Tööks oli meil kämpingu ala läheduses olevas farmis töötamine – sigade, kanade, lammaste, kitsede, lehmadega tegelemine, lillede kastmine, puu välja raidumine, seebi tegemine …. – tõsine maa elu. Vabal ajal me üldiselt olime kämpingualal olevas basseinis või siis sõitsime lähiümbuses olevatesse linnadesse. Näiteks käisime kanuutamas. Õhtuti üldiselt mängisime grupimänge. Viimased kaks päeva veetsime Madriidis, ööbisime hostelis (Sealne poroloon voodi tundus kui maailma parim voodi, peale kahte nädalat telgis magamist). Madriidis oli vabaaeg ja jalutasime linnapeal ringi ja sõime õhtust väljas.

Peale seda oligi mu peaaegu kaks kuud kestnud EVS läbi saamas ja viimased päevad veetsin ma jällegi Barcelonas. Veetsin mitu päeva seal, kuigi uskumatul kombel ühtegi must go vaatamisväärsust ma ei näinud välja arvatud Sagrada Familia, millest kõndisim mööda korduvalt, aga seal oli alati kas maru pikk järjekord või oli suletud. See eest Madriidis olles sai paljud (tasuta) kohad läbi käidud.

Mõlemad laagrid olid väga väga toredad ja ilmselt ei lähe mitte kunagi meelest. Paljude laagris osalejatega suhtleme siiamaani ja kes teab, äkki järgmisel suvel tuleb mõni neist Eestisse või lähen ise neile külla 🙂

Ausalt öeldes, valdas oraganisatsioonis koguaeg kaos ja tihti said viimasel minutil asju teada ja siis pidi kiiresti tegutsema, kuid see oli omaette kogemus ja huvitav. Õnneks ma ei ole ka selline inimene, kes plaanib asju pikalt ette vaid pigem eelistangi järsku tulevaid ideid, sest need minu kogemuste läbi on alati palju huvitavamad. Kuigi tihti oli kaos ja juhtus nii mõndagi, nagu näiteks bussist maha jäämine, autorehvi purunemine kiirteel, mille tõttu pidin veetma tund aega kiirtee ääres oleva silla all, auto ära suremine keset liiklust ja käima enam ei lähi … – oli mu see koguaeg rahu ja hea tunne, igapäev selliseid asju ei juhtu ja kõik kogemused tulevad kasuks, olgu nad negatiivsed või positiivsed. suutsin isegi kiirteel katkise autorehvi positiivsete kogemuste hulka panna.

Olen südamest tänulik nii EstYES’ile kui ka De Amicitiale (vastuvõttev organisatsioon) ja Erasmus+ sellise võimaluse eest. Sellised kogemused muudavad positiivselt inimest ja ma soovitan kindlasti kõigil kel võimalik, minna vabatahtlikuks. See oli mu teine kord olla vabatahtlik välismaal ja mõlemad on hindamatu väärtusega. Mõlemad jäävad eluksajaks meelde. Ei jõua ära oodata järgmist suve, et seekord minna juba pikaajalisele EVSile. Olles nüüd juba natuke 2 kuud kodus olnud, avastan ennast tihti mõtlemast kõigele mis EVS’i ajal juhtus (kui keegi näeb mind kuskil omaette vaikselt naeratamas, siis ilmselgelt mu mõtted on Hispaanias).

Veelkord suuuuur suuuur tänu EstYES’ile, De Amicitiale ja Erasmus+!!! Ja ka mu vanematele kes toetavad mind sellises tegevuses ja ei laida maha mu otsuseid.