Egle EVS Slovakkias

EstYES 30.05.2018

Veetsin ühe aasta Slovakkias restaureerimisprojektis. Keset Slovakkiat on üks tore linnake nimega Banská Štiavnica, mis on UNESCO pärandi nimekirjas, mis on täis elavat kultuuri, erinevaid inimesi ja palju tegevusi.

Minu projekt algas 2017. aasta aprillis, valisin sinnajõudmiseks bussisõidu, mis kestis kokku umbes 36 tundi. Tegelesin bussisõidu ajal filmimise ja lugemisega ning panin hiljem kokku väikese reisivideo. Kohale jõudes avastasin, et hakkan elama ühes hostelis, skautidemajas keset ajaloolist vanalinna. Hostelis elamine pole kõige hullem, aga tundsin suve lõpuks, et kogu see sagimine, inimeste pidev vahetumine ja purjus ungari tudengid ei ole minu jaoks. Minu korterikaaslastele meeldis see rohkem, aga nad olid ka rohkem suhtlusaltid kui mina.

Töö oli küllaltki lihtne – töötasime Kalvária-nimelise kultuurimälestise infokeskustes. Tegemist on kirikute ja kabelite kompleksiga, mis on ehitatud 18. sajandi keskel, aga mis nõukogude okupatsiooni tõttu jäeti unarusse ja vandaaliseeriti. Meie ülesandeks oli müüa suveniire, pakkuda informatsiooni kompleksi kohta ja koguda annetusi. Peale selle töötasime ka skautidemaja heaks – aitasime üritusi korraldada, majutasime aeg-ajalt inimesi, hoidsime korral ja heaolul silma peal. Läheduses asus ka skautide laager, mis suvel tihedat rakendust leidis. Teised vabatahtlikud käisid seal ehitamas ja korda hoidmas, aga minul õnnestus laagriplatsil käia vaid ühe korra kevadel. Kontorist leiti mulle pidevalt muid tegevusi ja ma olin pidevalt jooksvate ülesannetega hõivatud. Ilmselt ei võetud mind laagriplatsile ka seetõttu kaasa, et ma oskasin vabatahtlikest kõige paremini slovaki keelt, ja jõulisemad noormehed olid ehitustööde mõttes rohkem eelistatud. Lisaks infokeskusetööle ja skautidemaja üritustele käisin ma veel igal nädalal ühes kohalikus erakoolis abiks tunde läbi viimas, kuna enne vabatahtliku teenistusele suundumist töötasin 5 aastat õpetajana. See oli vahelduse mõttes väga hea, (era)koolisüsteem on neil tore ja meeldiv, lapsed samuti meeldivad ja suhted kolleegidega olid väga head. Üldiselt on inimesed Slovakkias hoopis teistsuguse ellusuhtumisega, kui Eestis. Nad on rahulikumad, ei püüdle kogu aeg selle poole, et neil oleks naabrist parem ja ilusam auto, abikaasa, töö või muud asjad. Nad võtavad elu rahulikult, nii nagu tuleb. Nende silmist peegeldub rahulolu oma eluga ja positiivsus. Muidugi leidub ka teistsuguseid inimesi, aga üldiselt puudub neis selline neurootiline käitumine, mida Eestis liiga palju on.


Terve suvi möödus nagu sipelgapesas – hostelis oli palju külalisi ja tegevusi, Kalváriat külastas päevas inimesi sadade kaupa, iga paari nädala tagant hooldasime seda tohutut maalappi, mis ümbritses Kalvária mäge, töötasime koos ka vabatahtlike gruppidega, kes tulid välismaalt ja muudest Slovakkia linnadest. Arendasime ülemuste ja koordinaatoritega välja töötundide graafiku, kus pidasime silma peal oma töötundidel ja vabadel päevadel. Alati polnud võimalik endale kaht järjestikku vaba päeva võtta, aga see-eest saime sügis-talvel rohkem puhata, kui tegevusi järjest vähemaks jäi. Sügisest hakkaski ilmade muutumisega ka tööhulk muutuma, järjest vähem ja vähem oli neil meile tööd pakkuda. Niisiis alustasime vabatahtlikega oma projektidega – korraldasime jaanuari lõpus talvepäevad neile vabatahtlikele, kes riigis viibisid ja kellega me erinevatel koolitustel kohtunud olime. Lisaks jätkasin ma oma isikliku projektiga – ehitasin juba suvel tagaaeda putukatehotelli, kuhu eelkõike ootasin mesilasi, aga kuhu ka ilmselt muid putukaid elama asus, ning külastasin enese harimise mõttes mitmeid mesinikke ja organisatsioone, kellelt uurisin mesilaste pidamise kohta. Isikliku projekti raames valmis ka üks õpetlik video mesilastemaja ehitamise kohta. Kuna minu projektijuhid andsid mulle piisavalt vabad käed oma isikliku projektiga töötamiseks, andis nende toetus ja abi mulle julgustust hakata ka uurima Eestis olevate võimaluste kohta, ning praeguses olen otsustanud süvendada oma teadmisi mesilaste kohta ja minna õppima mesinikuks. Lisaks sellele võimaldati meile vabatahtlikele ka muusikatunde, käisime koos klaverit harjutamas, mina võtsin klarnetitunde ja korraldasime ka ühe väikese kontserdi sõpradele-tuttavatele.

Isiklikus plaanis mõjus see üks aasta vabatahtlikuna suurepäraselt. Enne lahkumist tegin endale selgeks, mida ma sellelt aastalt endalt ootan – ma tahtsin sisemiselt areneda ja leida üles oma tee, mida mööda edasi liikuda. Sisemist arenemist oli küllaga – suhted vabatahtlikega, kes kõik olid väga erineva ellusuhtumise ja taustaga, kultuuriliste ja isiklike eripäradega, kohalike inimestega suhtlemine ja võõras keeles enese soovide väljendamine olid kõik parajad väljakutsed. Minu jaoks isiklikult pakkus tugevat väljakutset ka see nö “kontinentaalne” inglise keel, mida inimesed minu ümber rääkisid. Kuna minu üheks tugevaks küljeks on keeled, siis ühelt poolt oli mul huvitav õppida rääkima võimalikult lihtsalt ja õppida aru saama, mida ümbritsevad inimesed soovisid, sest mitte kõik vabatahtlikud ja kaastöötajad ei rääkinud head inglise keelt; ning teiselt poolt pakkus mulle huvi õppida slovaki keelt, mis oma tohutute eripäradega ei olnud mitte kerge keel, aga lõpuks andsin ma oma perfektsionistlikule nõudmisele järgi ja rääkisin seda keelt niimoodi, nagu ta tuli. See oli ka üks kasvamise koht, kuna ma nõuan alati endalt väga palju, samuti teiste käest, ning olla enese vastu leebem ja rahulikumalt suhtuda oma oskustesse nõudis minult päris palju tahet ja andeksandmist. Samas ma tunnen, et ma olen selle ülesandega päris hästi hakkama saanud, ning see aasta välismaal on suurepäraselt mõjunud.

Štiavnica on üks huvitav linnake, seal elab umbes 10 000 inimest, nende seas palju huvitavaid inimesi. Minu mentorist sai mõne aja möödudes hea sõbranna, kellega koos elust rääkida ja kinos käia. Kõige parem koht Štiavnicas on teemaja, kus ma peaaegu iga nädal kellegagi vähemalt ühe korra käisin. Štiavnicas on ka üks muusikaakadeemia, kust ma endale sõbrad leidsin (kohtusime küll ühes baaris, mis minu kodust 100m kaugusel oli ja mida pidevalt väisasime), ja lõpuks oli meil kuskil 10 inimesega tugev vabatahtlike ja välismaalaste kommuun tekkinud, kuhu mahtusid ka mõned slovakid. Mul vedas tohutult sõpradega, kelle leidsin nii vabatahtlike seast ja Štiavnicast, ning mind ümbritsesid pidevalt meeldivad inimesed. Koos lõime traditsiooni, et iga nädal või vähemalt korra kuus vaatasime ühiselt kellegi riigi filmi ja sõime ühiselt õhtusööki, pärast seda arutasime nähtut ja õppisime seeläbi üha rohkem üksteise taustade kohta. Üks minu hirmudest oli see, et ma lähen võõrasse kultuuri ja keelde ning mul saab olema raske sõpru leida, aga õnneks leidus seal palju avatud meelega inimesi, kellega meeldivalt aega veeta. Mitte ainult linnas, sest Štiavnica asub vulkaanikraatri sees ja ümberringi on ilmatu palju mõnusaid matkaradu, pikemaid ja lühemaid, ning mägedes kolada oli alati superäge. Linnakese kaevandusalane minevik oli huvitav, aga ei pakkunud mulle niivõrd palju huvi, kui mõnele teisele, niisiis keskendusin pigem matkamisele ja reisimisele üldisemalt. Kuna Slovakkia asub täiesti keset Euroopat (Štiavnica lähedal asub üks linnake Kremnica, mida nimetatakse mandri-Euroopa südameks), siis oli sealt ka hea naaberriikidesse reisida – käisin Viinis, pealinnas Bratislavas, Brnos, Krakovis, Ošviecimis, Budapeštis ja paljudes suuremates ja väiksemates Slovakkia linnades ja külades. Kõige rohkem rõõmu valmistasid külaskäigud teiste vabatahtlike juurde, kellega meil olid imeliselt toredad suhted kogu aasta jooksul. Vahepeal oli tunne, et ei tahagi koju tagasi minna, aga nüüd, pärast kõike, on mul ikkagi hea meel tagasi olla. Tuleb veel ainult selle tagasitulemisšokiga toime tulla.